Pole mingi üllatus, et väiksema sissetulekuga inimestel on rahaliselt piiratud valikuvõimalused. Nad on sunnitud ostma ja tarbima tooteid, mis on eelkõige odavad ja tihti ka mitte kõige parema koostisega ega keskkonnasõbralikumad. Aga milline on edukate ja rikaste vabandus keskkonda ja planeeti hävitavalt elada – teadmatus või lihtsalt hoolimatus?
Kas sa teadsid, et umbes pool maailma õhusaaste heitkogustest on tekitatud 10% maailma rikkamate inimeste poolt. Sinna hulka kuuluvad ka need kel varanduse väärtus (investeeringud ja laenuvaba vara) umbes 100 000 eurot. Väikese korteri omamine Tallinna äärelinnas tõstab sinugi maailma rikkamate inimeste hulka. Samal ajal vastutavad 50% maailma vaesematest inimestest vaid 7% heitkoguste eest. Sellised numbrid on pärit Stockholmi Keskkonnainstituudi uuringust.
Need 10% maailma rikkamaid inimesi määravad tarbimise trendid, mille poole kõik teised püüdlevad. Sotsiaalmeedia on nende trendide väga suur võimendaja, mõjutades just eelkõige nooremaid inimesi, kes kasvavad täna üles teadmisega, et kui sa 30selt pole rikas, kuulus ja edukas, siis oled oma elu valesti elanud.
Olen seda meelt, et rahatarkus on väga oluline ja see võiks olla kõikide vanuseklasside kooliprogrammis, aga sama hästi võiks programmi kuuluda ka peatükid selle kohta, milline on rikka ja eduka inimese vastutus meie planeedi ja ühiskonna ees. Jah, raha annab vabaduse, aga annab ka kohustused ja seda mitte ainult maksukoormuse näol.
Õnneks ei käi see jutt kõikide edukate ja rikaste kohta. Need päriselt rikkad, kes kuuluvad maailma 1% rikkamate hulka, kannavad aina rohkem vastutust enda tekitatud suure ökoloogilise jalajälje eest. Nad on vägagi helded sotsiaalsete ja keskkonnaga seotud probleemide toetamisel ja investeerivad oma raha keskkonnasõbralikesse äridesse. Aga kahjuks pole see piisav. Ületarbimine ja selle propageerimine on moes nii rikaste seas kui ka vaesemate hulgas, kes alles püüdlevad sinna klassi ja kelle jaoks uued asjad tunduvad just kui trepiastmed teel tippu. Tead ju küll – fake it till you make it! Aga õnneks pole see siiski reegel.
Kui vaatad ringi Instagramis, siis paljude kuulsuste kontodel domineerib ilus lihtne elu, mis on täis luksust– väga palju kliimamuutust soodustavaid lennureise, meeletus koguses ilusaid uusi riideid, suuri villasid ja basseine, kosmeetikat, aksessuaare, ehteid, uusimaid tehnikavidinaid ja luksusautosid. Isegi kui nende enda riided on moeloojatelt vaid üheks pildistamiseks laenutatud, siis sõnum selle juures kutsub üles kaupa ostma. Koostööpostitusi on palju ja suurem osa neist on ühtlasi ka üleskutse oma ökoloogilist jalajälge suurendama ja planeedile hävituslikult elama. Kas mitte mõjuisik ei võiks positiivset mitte negatiivset mõju tekitada?
Ma pean tunnistama, et ka mina olin suur ületarbija. Umbes viisteist aastat tagasi rääkisin Kroonika kaaneloos, kuidas mulle meeldib ostelda, peale mida kirjutati minu kohta Postimehe toimetaja veerus – propageerib tühisust. Piinlik, aga mis teha. Nii oli! Ma lihtsalt ei osanud siis tarbimist vaadata laiemalt kui “tahan ja ostan”. Aga kunagi pole hilja silmaringi ja maailmapilti avardada. Arvestades, kust ma startisin, siis olen viimastel aastatel teinud läbi korraliku muutuse jätkusuutlikuma eluviisi poole ja see on alles algus. Ma olen suure maasturi vahetanud välja keskkonnasõbralikuma auto vastu, loobunud punasest lihast, ostan ja müün oma asju taaskasutuses, tegelen teadlikult plastiku, prügi ja toidujäätmete minimeerimisega, eelistan eestimaist kaupa, valmistan palju ise süüa ja tõstan iga aastaga ka enda kasvatatud toidu osakaalu. Ka Vegestari kaasasutajana toodan missiooniga toitu. Külalisi kutsudes palun neil kingitusi mitte osta ja õnneks ei pea sedagi enam eraldi mainima, ka teised mõtlevad samamoodi – Joel Ostrat käis hiljuti külas kotitäie porgantidega, Ardo Kaljuvee tõi külakostiks mett ja Kertu Jukkum tuli oma suvikõrvitsaga. Ei ütleks, et jätkusuutlikum elu on elukvaliteeti allapoole viinud. Pigem vastupidi, ja ka raha kulub vähem. Taaskasutus on mulle hingelähedane teema juba 15 aastat. Kunagi Buduaari turge käima tõmmates oli minu eesmärk muuta taaskasutus vaestele mõeldud Rootsi humanitaarabist ilusate ja stiilsete naiste elustiili osaks. Täna seda häbi enam naistes pole. Ehk hakkab sulama ka mõni muu edukusega seotud veendumus.
Kolme lapse emana ma hoolin sellest väga, kas mu lastele jätkub tulevikus puhast vett, õhku ja toitu. Ületarbimine ja looduse ressursside raiskamine on muutunud minu jaoks ebapopulaarseks ja piinlikuks rumaluseks, mida peaks häbenema, mitte oma rahakotiga toetama või veel vähem selle üle uhkust tundma. Ma ei suhtu ilusatesse autodesse, reisimisse ja uute asjade ostmisesse sugugi halvasti ega heida seda ette neile, kes sinna oma raha kulutavad. See aitab ju majandust elus hoida ja mida kvaliteetsemat kaupa inimesed ostavad, seda pikem on nende asjade eluiga ning kõrgem on taaskasutuse väärtus. Pealegi, kui näed vaeva ja teenid raha, siis on loogiline, et võid selle eest endale ka ilusat elu lubada. Aga iga keskkonnakahjuliku valikuga peaks kaasnema tagajärgede teadvustamine ning viis, kuidas seda maailmale hüvitada. Kui sul on raha, siis tarbi missioonitunde ja teadlikult. Osta mahekaupa ja kohalikku kaupa – nii aitad jätkusuutlikul tootmisel kasvada ja seda ka teistele taskukohasemaks muuta. Investeeri vaba raha nendesse äridesse, kes sinu eest maailma paremaks kohaks muudavad või avarda silmaringi, loe ja tõsta teiste teadlikkust meie materialistliku eluviisi hävituslikust mõjust. Reisi vahelduseks nendesse kohtadesse, kus on inimtegevuse tõttu kätte jõudmas maailma lõpp ja jaga neid kaadreid oma sõpruskonnaga. Igaüks leiab endale sobivaid viise. 2018 aastal, mil Rootsi noor keskkonnaaktivisti Greta Thunberg maailmas oma sõnavõttudega laineid lõi ja lennuhäbi külvas, vähenes Rootsis lennureisimine 4%. See on märkimisväärne, sest kogu ülejäänud maailmas lennureisimine tõusis.
Mitte ainult rahal pole jõud vaid ka sõnal!
Viimasel ajal tegelevad mitmed Eesti start-upid sellega, et aitavad metsa- ja maaomanikel süsinikukrediite luua, et neid müüa suure süsiniku jalajäljega firmadele. Sarnane arvepidamine võiks ju olla ka inimeste kohta. Mõtle, kui teistsugune oleks elu, kui sarnaselt metsale saaks ka inimene raha teenida oma jätkusuutliku eluviisi arvelt ning võidujooks ei käiks mitte rikaste toppi jõudmise vaid ökoreitingu peale. Kui näiteks lennureisi piletit või maasturit saaks osta vaid süsinikukrediidiga inimene ja suure eramaja ostmisega kaasneb kohustus mesilasi pidada? Vot ei teagi, äkki mõni start-up juba tegeleb selle teemaga.
Riigid võivad mõelda igasugu põnevaid maksulahendusi, mida suunata keskkonnasõbralikuma elu loomisesse – näiteks liigse lihatarbimise või sagedase lendamisega seotud maksud, mis aitaks probleemi teadvustada ja suunata inimesi vähese CO2-heitega käitumisele. Eriti veel, kui sellistest maksudest laekuvat tulu saaks kasutada keskkonda säästva elu toetamiseks. Aga reaalsus on see, et sellised maksud lööks kõige valusamalt keskklassi, kelle enda ökoloogiline jalajälg pole tihti sugugi nii suur. Suure rahakotiga inimeste elustiili need oluliselt ei mõjuta – nad maksavad selle summa ära ja elavad oma keskkonda kahjustavat elu edasi.
Ma tahaks sel teemal veel pikemalt peatuda ja paluda ka teie abi – saatke palun infot, kuidas teie oma ökoloogilist jalajälge vähendate ja millised on firmad, mis seda oluliselt teha aitavad. Tahaksin kokku panna pika nimekirja parimatest praktikatest, kust me kõik endale sobivaid ideid noppida saaks.
Seniks, olge rõõmsad ja terved,
Marge@thormi.ee
