Minu tänane kirjatükk tekitab arvatavasti vastuolulisi tundeid neis, kes on aastakümneid pidevalt liha söönud ja tunnevad, et liha puudumine toidulaualt on enam vähem sama mis elu kipslahases jalaga. Seetõttu soovin juba ette rõhutada, et ma ei kutsu kedagi üles lihast loobuma. Avaldan oma arvamust ja esitlen fakte, mis pärit uuringufirmadelt, teadlastelt ja Euroopa Liidu ametlikelt lehtedelt. Minu jaoks on need teadmised punase liha hoopis teise valgusesse asetanud.
Lisaks sellele, et paljud peavad elusalt hingelt eluvõtmist ebaeetiliseks toidulaua katmise viisiks, on lihasöömise juures veel mitu kurvaks tegevat aspekti, mis meid kõiki rohkem või vähem mõjutab. Need on seotud nii keskkonna kui tervisega.
Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) ja Eesti Tervisearengu Instituut on seisukohal, et nädalas võiks süüa kuni 500g töödeldud liha. WHO arvutas välja, et iga täiendav 50g töödeldud lihatoodet päevas (u. üks hot dogi vorst) tõstab 18% soolevähi riski. Täna sööb keskmine eestlane soovitatud kogustest umbes kolm korda rohkem liha.
Need, kes võitlevad kolesterooliprobleemidega, peaksid meeles pidama, et taimne toit ei tekita kolesterooli – see tuleb vaid loomse toidu tarbimisest.
Punane liha kuulub samasse kantserogeenide gruppi kuhu ka suitsetamine ja alkohol. Selle liigtarbimist seostavad teadlased soolevähi, südame-veresoonkonna haiguste ja 2. tüüpi diabeedi kõrgeneva riskiga. WHO järeldus punase liha tervisemõjude osas põhineb enam kui 800 erineva teadusuuringu analüüsimisel. Liha ise pole vähkitekitav. Seda põhjustab mistahes töötlemine, sh suitsutamine, grillimine, küpsetamine ja praadimine.
Lihasöömise ja loomakasvatuse veelgi hirmutavam probleem on aga seotud antibiootikumide kasutamisega. Kui eelistad liha süüa, siis võimalusel vali antibiootikumivabalt kasvatatud looma liha. Antibiootikume ei manustata maheloomadele. Teema on väga karm, sest lisaks meie enda poolt tarvitatud antibiootikumidele, mis iga korraga toodavad meie kehasse resistentseid baktereid, saame antibiootikumide resistentseid baktereid loomsest toidust ja aina rohkem keskkonnast ning isegi veest, kuhu need looma sõnniku kaudu satuvad.
Euroopa Ravimiameti raportist selgub, et Eesti loomakasvatuses kasutatakse võrreldes Põhjamaadega kaks kuni neli korda rohkem antibiootikume.
Eesti Maaülikooli teadlane Birgit Aasmäe on öelnud, et lisaks ebavajalikult suurtele antibiootikumi kogustele kasutatakse Eesti loomakasvatuses neid ka valesti. Loomadele manustatakse uuema põlvkonna ravimeid, mida ei peaks tegema, sest need on väga väärtuslikud inimeste selliste haiguste ravimiseks, mida ühegi muu ravimiga täna ei saa ravida. Eestil puudub ka andmebaas või süsteem, mis reguleeriks ning omaks ajaloolist ülevaadet loomadele manustatud antibiootikumidest. Kuna antibiootikumid on odavad ja puudub järelvalve ning piirnormid, siis kasutatakse antibiootikume ka nn profülaktikana.
Veel 90ndale arvati, et loomakasvatuses tuleb julgelt antibiootikume kasutada, sest siis saavad inimesed süüa nn haigusevaba liha. Lisaks tõstab see tootlikkust ja on kasumlik. Nüüd vaadatakse seda hoopis teise nurga alt ja nähakse suurt riski, mis muudab inimesed paarikümne aasta pärast antibiootikumidele resistentseks. See tähendab, et haigused ei allu enam ravile ja inimene võib surra ka lihtsa operatsiooni tagajärjel. Seda juhtub juba ka täna, ent eksperdid ja WHO on ennustanud, et aastaks 2050 võib maailmas resistentsuse tõttu surra u 10 miljonit inimest aastas. Seda on sama palju, kui praegu surrakse vähki, mis on lääneriikides inimeste peamine surmapõhjus.
Loomakasvatusel on ka väga suur mõju kogu meie keskkonnale ja planeedi tervisele. Oluline on siinkohal rõhutada, et jutt on industriaalsest loomakasvatusest. Olen palju kuulnud arvamusi, et kliimasoojenemine meid siin ei mõjuta. Vastab tõele, et tingituna meie asukohast kuulume nende väheste riikide hulka, keda kliimamuutused kõige enam säästavad. Aga nagu käesolev olukord näitab, mõjutab kõik maailmas toimuv väga otseselt ka meid. Ka see suvine põuaperiood Lõuna-Euroopas ning mahapõlenud oliivikasvandused ja viinamarjaistandused jõuavad peagi meie rahakotti. Aina rohkem hakkavad meie elu mõjutama ka kliimapagulased, sest planeedi elamiskõlbmatu ala suureneb iga aastaga.
Loomakasvatus, mis on toidusüsteemi suurim kasvuhoonegaaside tekitaja, vastutab erinevatel allikatel 15-18% ülemaailmsetest heitkogustest, mis on ligikaudu samaväärne transpordisektori heitkogustega.
Loomaliha on meie toidulaual suurim kliimasoojenemise põhjustaja. Seetõttu oleks palju abi keskkonnale ka sellest, kui inimesed vähendaks lihtarbimist kas või poole võrra. Lihatootmise tõttu eraldub atmosfääri süsinikdioksiidi, dilämmastikoksiidi ja see on suurim metaani tekkimise allikas maailmas. Loomakasvatus kulutab ka palju magevett – ainuüksi poole kilo veiseliha saamiseks kulub sama palju vett, kui keskmine inimene poole aastaga duši all käies kulutab. Rääkides aina kallinevast teravilja hinnast, siis Greenpeace’i andmetel läheb Euroopas kasvatatud teraviljast vaid 23% inimese toidulauale- suurem osa läheb loomasöödaks. Greenpeace’i arvutuste kohaselt säästaks EL-is teravilja kasutamise vähendamine loomasöödaks 8% võrra piisavalt nisu, et korvata Venemaa sissetungi tõttu oodatav puudujääk Ukrainas.
Maakera viljakast põllumajanduspinnast lausa 83% võtab enda alla loomakasvatus, aga globaalseid kaloreid tuleb meie toidulauale siit 18%. Sellist ebarentaablust selgitab ka asjaolu, et nt veisel kulub vaid 3% sissesöödud kaloritest lihamassi kasvatamisele – 97% sissesöödud kaloritest läheb looma elushoidmisele. Kui kõik inimesed oleksid taimetoitlased, siis kuluks meil 75% vähem põllumajandusmaad, sest otse inimestele süüa kasvatada on nii palju efektiivsem, kui kasvatada seda loomadele, keda inimesed söövad. Seda probleemide nimekirja võiks veel jätkata, rääkides nii Amazonase vihmametsade hävitamisest, kõrgenevast viiruste riskist ning teiste loomade ja taimeliikide väljasuremise ohust, miks kõik on seotud lihatarbimisega, aga tõmbame siin joone alla.
Mina ise pole parim näide sellest, kuidas kõige keskkonnasõbralikumalt toituda. Ma armastan juustu, aeg-ajalt tarbin ka linnuliha ja mõnikord ostan kilesse pakendatud köögivilju. Mulle maitsevad avokaadod ja armastan liiga palju śokolaadi, mille süsiniku jalajälg on samas klassis kus lihal. Aga mida rohkem olen nende teemade kohta lugenud ja uurinud, seda rohkem märkan, et valikuid tehes arvestan ka sellega, millist hinda mu toidunaudingud keskkonnale maksavad. Eks igaüks peabki enda jaoks parima lahenduse leidma, millest loobuda ja millest mitte, sest päris kõigest loobuda nagunii ei saa. Keskmise eestlase ökoloogiline jalajälg on 6,9 hektarit ehk 3,8 korda suurem kui sama näitaja maailmas keskmiselt. Siin on päris palju mõtlemisainet, mida me kõik muutma peaks ja selles valguses tundub hommikuste peekoniviilude söömata jätmine piisavalt väike ohverdus, millest võidab nii keskkond kui sinu tervis.
Lubasin kirjutada ka sellest, kas taimsed lihaalternatiivid on #gofuudish või #nofuudish, aga jutt sai niigi pikk – las jääb midagi ka edaspidiseks.
Järgmise korrani
marge@thormi
