Armas toidusõber! Võib olla oled juba kuulnud, et panin Fuudishi toiduvalvuri ameti “on hold” reźiimile ja otsustasin keskenduda toidu loomisele, mis aitab muuta meie koduplaneeti jätkusuutlikumaks ning ennetab tõsiseid terviseriske. Erinevalt kuulujuttudest ei surunud Fuudishit keegi nurka. Tahtsin lihtsalt teha midagi, kus on rohkem head energiat ja lootust. Just seetõttu hakkan nüüd siin Thormi kanalites oma mõtteid jätkusuutlikust elust ja toidust jagama.
Täna tahan rääkida vähem toidust ja rohkem sellest, mida me viimasel ajal toidu kõrvale alla neelame – halbadest uudistest ja kunstlikult loodud väärtustest.
Halvad uudised jagunevad kaheks ja kõige olulisem on neid enda elus eristada. Ühed on sellised, mille osas polegi muud teha, kui need enda jaoks kõige säästvamal viisil läbi elada, edasi liikuda ja kogemuse võrra rikkamaks saada. Kuigi selliseid halbu uudiseid saame õnneks harva, saabuvad need isiklikult ja mõjuvad alati raskelt.
Hea uudis on aga see, et enamus halbu uudiseid pole isiklikult meile suunatud ning kuuluvad samasse kategooriasse, kuhu halb ilmaprognoos. Seda on hea teada enne, kui otsustad seemisnahksed kingad jalga panna ja vihmavarju koju jätta. Fuudishis olin ma just nende viimast sorti halbade uudiste edastaja, aga alati oli lahendus kahe rea vahele kirjutatud 
.
Ka nüüd, rohelise ja jätkusuutlikuma toiduga tegeledes, ei saa ma jääda ainult häid uudiseid edastama, sest maailm, kus me elame, liigub meie toitumis- ja tarbimisharjumuste tõttu aina kiiremini sinna punkti, kus väga suur osa inimesi peab väga oluliselt oma elu muutma, et kõikidele jätkuks puhast õhku, vett, toitu. Selleks aga on esmalt vaja need väärtused taas au sisse tõsta.
Kuulasin mõned päevad tagasi Äripäeva raadio “Kuuma tooli”, kus oli külas filmiprodutsent ja meelelahutuse ärimees Peeter Rebane. Oli vahelduseks väga värskendav hirmuvaba kuulamine, kus saatekülaline torkas osavasti katki saatejuhi poolt õhku puhutud “aga meil tuleb ju väga raske sügis” mulli. See meenutas mulle eelmist majanduslangust, mil ma algaja ettevõtjana olin sarnases halbade uudiste mullis. Paljudel oli siis raske – eelkõige neil, kes olid üle võimete elanud, liiga julgelt unistanud või ei suutnud uute oludega kiiresti kohaneda. Aga näed, üle elasime! Ja vähemalt minu tutvuskonnas kõik need, kes tol ajal käpuli olid, said varem või hiljem jalad alla.
Need kuulsad kriisiaastad möödusid mul tegelikult päris nauditavalt Buduaariga toimetades – konkurendid pakkisid oma ebaefektiivseid ärimudeleid kokkupoole ja koondasid kiretult töötavaid inimesi. Meie aga kasvasime kõige selle arvelt. Mulle tundus, et selline “elu on ilus” mentaliteet läks peale ka koostööpartneritele, kes oma kokku kuivanud turunduseelarvest sinna ikka raha leidsid, kus oli positiivne ja perspektiivikas suhtumine. Vastupidiselt üldisele trendile läks meil nii, et endalegi ootamatult leidsime end Äripäeva Gasellide topist.
Siin on sobiv võimalus minu lemmiklauset kasutada: ABSOLUUTSELT KÕIK ON NAKKAV! Sealhulgas edukus ja ebaedu, lootus ja hirm. Tuleb vaid langetada valik, milliste huntidega koos ulguda.
Täna on kõik nagu siis, lisaks veel ka sõda. See viimane teeb mulle päriselt muret. Aga ma usun, et kui suudame jääda nii füüsiliselt kui vaimselt terveks ja hoiame kestlikke väärtuseid, siis saame igast murest jagu.
Olles 15 aastat meediaga tegelenud ja teades, kuidas mõjub artikli loetavusele pisut üle vindi keeratud pealkiri (NB! paljud toimetajad saavad lisatasu, kui nende kirjutatud lugu on populaarne), siis meenub, kuidas Irja Lutsar eile koroonapandeemiat kommenteeris: see lõpeb siis, kui see saab läbi meie peades! Tundub, et koroonahirm on nii uudiste pealkirjadest kui meie peadest kadunud, aga ärme lase selle asemele “sügis tuleb raske” hirmu. Sügis tuleb hoopis huvitav, nagu näiteks esimest korda lapsesaamine või uude kohta reisimine, mis kõik vajab ettevalmistust aga mitte paanikat.
Loomulikult ei tähenda see, et täna tuleks raha kulutada ja prassida, aga prioriteetide seadmisel võib kasuks olla nn “Reisikohvri pakkimise” mõtteviis. Minu meelest on see ideaalne viis aru saada, millised asjad on elus olulised ja millised mitte. Igaüks, kes on ühe kohvriga reisil käinud, teab et kohvrite arvust ei sõltu reisi õnnestumine ega sellest rõõmutundmine. Seetõttu pole vaja karta mõttetute kulutuste vähendamist. Enamus materiaalsetest väärtustest on nagunii kunstlikult loodud ja osavate turundusinimeste poolt tuluteenimise eesmärgil meie pähe istutatud. Väga hea kuulamine sellel teemal on möödunud reedene Äripäeva raadio “Obskuurne majandus”, kus teemaks oli teemantite edu sünd. Kuula järele, kui aega saad!
Pole kahtlustki, et ees on uued ja teistsugused ajad. Kui ma seda ei usuks, siis ei keskenduks ma täna rohelisele ja jätkusuutlikule toiduidule. Pole küsimustki, et raha jääb meil vähemaks ja tuleb oma kulutused läbi mõelda, aga meie koduplaneedi tervise seisukohast on see ka viimane aeg normaalseks muutuda ja prioriteedid paika saada – head inimesed, jätkusuutlikud ideed, hea tervis, puhas õhk, toit ja vesi. Kui selle nimel liigub pesu kuumast kuivatist tagasi pesurestile, tuleb loobuda kiirmoeketist uute riiete ostmisest ja ühekordsetest nõudest söömisest ning ei saa enam lubada ühe näpuliigutusega restoranitoidu kojutellimist, siis tuleb sügis ja sellele järgnev talv ikka päris ilus ju.
Järgmisel korral kirjutan sellest, millised söögiharjumused kõige enam nii meie enda kui planeedi tervist mõjutavad ja kas Thormi on #gofuudish või #nofuudish.
Olge seniks hoitud, terved ja rõõmsad!
marge@thormi
